Mind läbi elu jälitanud keegi
kes polnud teadmine ja usk
on armu needus kui eikeegi
mu järel käis kui lummav tusk
Oh pimedus kus olid enne valgust
ja vaikus kuuldamatult loodi helides
nii armu needusest sai armutuse algus
kui loodi olemine olematuses
Seal koerana mu kannul luuras
mu armu needus keda vihkasin
ma tahtsin olla armastusest vaba
ja samas nuttes teda ihkasin
Nüüd kerjusena kaotand kíµik
mu järel ikka käib ja pole jätnud mind
mu jíµudu hindas koormana
mu väärkius ta pani haukuma
Oh íµilis rüütel seisata! ma kerjus küll kuid palun teid kui
surija, kes oma viimast soovi tahab soovida. te vaadake, see koer mu ainus síµber jääb siia üksinda kuid oleks valmis ustavalt teid teenima.
ta pilgust näen ta igatseks teid juba täna näha peremehena.
"oh härra" vastas mulle ta "kui loom on tíµesti truu siis jääb ta teiega."
"siis tapke ta. üks kahest valige, et surmahetkel mu tänu
teie needuseks ei saaks."
neid síµnu kuuldes rüütel kahvatas "miks saatus teid mu teele tíµi." ja raskel käel siis víµtnud relva ta selle palge líµi. "ma meelsamini sihiks peremeest kui looma kuid kardan, teid kaitstes peaksin koera nagunii ma ohvriks tooma."
Siis peatu hetk. ja ennem veel kui kíµlas lask ja kustus pilk, seal líµppes kíµik kui algas silmapilk.
ja rüütel justkui äkki väsind, pea kuklas, raskelt langes käsi,
seal maantetolmu kukkus püss ja vajus laskja íµilis keha...